Читать онлайн «Salatuba»
Автор Йорн Лиер Хорст
Originaal:
Jørn Lier Horst
Det innerste rommet
Capitana
Toimetanud Liivia Anion
Kaane kujundanud Peter Stoltze
Copyright © Jørn Lier Horst 2018
Published by agreement with Salomonsson Agency
Autoriõigus tõlkele: Heidi Saar ja OÜ Eesti Raamat, 2020
ISBN 978-9916-12-049-1
ISBN 978-9916-12-050-7 (epub)
1
Kolm minutit puudus kümnest esmaspäeva, 18. augusti hommikul.
William Wisting juhatati avarasse kabinetti. Seal nägi välja teisiti kui ta oli endale ette kujutanud. Tema oli vaimusilmas näinud toekaid sisustuselemente, nahka ja mahagoni. Sisustus oli hoopis lihtne ja praktiline. Suurema osa ruumist võttis enda alla kirjutuslaud, kus kõrgusid dokumendivirnad. Kontoritooli käetoed olid kulunud. Arvutiekraani ümbritsesid erinevas suuruses ja raamistuses perepildid.
Williami eesruumis vastu võtnud naine järgnes talle kabinetti ning asetas diivanilauale tassid, klaasid, vee- ja kohvikannud.
Oodates, millal naine valmis saab, vaatas Wisting aknast välja. Päike oli juba kõrgel taevas. Liiklus Karl Johani tänaval tihenes.
Naine surus tühja kandiku vastu rinda, noogutas, naeratas ja lahkus.
Käsk kohale ilmuda oli tulnud vaevalt kaks tundi tagasi. Nad ei olnud peaprokuröriga enne kohtunud. Ühel seminaril oli Wisting kuulnud tema ettekannet kriminaaljuurdluse kvaliteedist, aga nad ei olnud kunagi rääkinud ega tervitanud.
Johan Olav Lyngh oli suurt kasvu mees. Hallipäine ja kandilise näoga. Kortsud ja jääsinised silmad andsid aimu, et tegemist on elus karmistunud inimesega.
„Võta istet,“ viipas peaprokurör.
Wisting istus seina äärde diivanile.
„Kohvi?“
„Jah, palun. “
Peaprokurör valas.
Tema käsi värises, mitte ärevuse või hirmu pärast, vaid pigem vist vanusest tingituna. Johan Olav Lyngh oli Wistingust kümme aastat vanem. Prokuratuuri eesotsas oli ta olnud 21 aastat. Ajal, mil kõik politseistruktuurid olid muutumises, esindas Lyngh turvalisust ja püsivust. Tema konsultantide soovituste järele riigiametit erasektori põhimõtete kohaselt juhtima ei hakanud.„Aitäh, et tulla said,“ sõnas ta. „Nii lühikese etteteatamise peale. “
Wisting võttis tassi ja noogutas. Tal polnud aimugi, miks ta siin on, aga mõistis, et jutt sisaldab väga tundlikku teavet.
Peaprokurör kallas klaasi vett ja võttis lonksu, justkui oleks tal olnud vaja kurku puhastada.
„Nädalavahetusel suri Bernhard Clausen,“ alustas ta.
Mure ja halb eelaimdus tõmbasid Wistingu kõhu pingule. Nüüdseks pensionil Bernhard Clausen oli Töölispartei parlamendiliige ja mitme valitsuse minister. Enamuse suvest veetis ta tavaliselt Stavernis. Reedel hakkas tal ühes rannarestoranis halb. Kiirabi viis ta haiglasse, aga laupäeval teatas Töölispartei kontor, et 68-aastane Clausen on surnud.
„Nad ütlesid, et infarkt,“ sõnas Wisting. „Kas on alust arvata midagi muud?“
Peaprokurör vangutas pead.
„Haiglas tuli uus infarkt,“ selgitas ta. „Pärast lõunat teevad puhtalt meditsiinilise lahkamise, aga kõik viitab loomulikule surmale. “
Wisting istus, tass käes, ja ootas, mis edasi tuleb.
