Читать онлайн «Purustatud õhuloss»

Автор Стиг Ларссон

Originaali tiitel:

Stieg Larsson

Luftslottet som sprängdes

Norstedts

Kolmas trükk

Toimetanud Kadi-Riin Haasma

Kujundanud Britt Urbla Keller

© Stieg Larsson 2007

© Tõlge eesti keelde. Kadri Papp, 2010

ISBN 978–9985–3–2017–4

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2010

Trükikoda OÜ Greif

eISBN 978-9985-3-2228-4

Digiteerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2011

I OSA

VAHEJUHTUM KORIDORIS

8. – 12. aprill

Ameerika kodusõjas osales hinnanguliselt umbes kuussada naist. Sõtta olid nad läinud meesteks riietunult. Hollywoodil on seoses sellega osa kultuuriloost kahe silma vahele jäänud – või on lugu äkki ideoloogiliselt tülikas? Ajalookirjutajatel on alati olnud probleem, kuidas suhtuda sugudevahelisi piire eiravatesse naistesse, ja kuskil mujal pole see piir nii terav kui sõja ja relvade kasutamise küsimustes.

Ajalugu antiigist tänapäevani tunneb aga arvukalt lugusid naisvõitlejatest – amatsoonidest. Tuntuimad näited pääsevad ajalooraamatutesse, kui tegemist on „kuningannadega” ehk valitseva klassi esindajatega. Poliitiline troonijärglus (kui ebamugav see ka pole) paigutab teatud ajaperioodide järel ikka mõne naise troonile. Kuna sõjad pole seotud sooga, vaid toimuvad ka siis, kui maad juhtub valitsema naine, siis peavad ajalooraamatud vahel kirjutama ka sõjakuningannadest, kes olid sunnitud käituma nagu Churchill, Stalin või Roosevelt. Näiteks Assüüria riigi rajanud Ninive Semiramis ja inglaste üht verisemat ülestõusu Rooma riigi vastu juhtinud Boudicca. Viimase auks kõrgub muuseas Big Beni vastas Thamesi jõe silla juures ka mälestusmärk. Mine vaatama, kui juhtud sealkandis olema.

Seevastu on ajalooraamatud üsnagi sõnaahtrad nende naissõdalaste koha pealt, kes sõdisid tavaliste sõduritena, kuulusid rügementide koosseisus lahinguüksustesse ja võitlesid vaenlase vastu meestega samades tingimustes. Ometigi on selliseid alati olnud. Pea ühtegi sõda pole peetud naiste osavõtuta.

1. peatükk

Reede, 8.

aprill

ÕDE HANNA NICANDER äratas doktor Anders Jonassoni. Kell oli peaaegu pool kaks öösel.

„Mis on?” küsis arst unesegaselt.

„Helikopter tuleb. Kaks patsienti. Üks vanem mees ja üks noor naine. Naisel on kuulihaavad. ”

„Ahah,” ütles Anders Jonasson väsinult.

Ta oli nüüd täiesti ärkvel, kuigi oli tukastanud vaid pool tundi. Ta oli Göteborgi Sahlgrenska haigla erakorralise meditsiini osakonna valvearst. Õhtu oli olnud kohutavalt väsitav. Alates tema vahetuse algusest eelmisel õhtul kell kuus oli haiglasse toodud neli Lindome lähedal laupkokkupõrkesse sattunud inimest. Neist üks oli kriitilises seisundis ja suri varsti pärast haiglasse jõudmist. Ta oli ravinud ühes Avenüü restorani köögis toimunud õnnetuses keeva veega jalad ära kõrvetanud ettekandjat ning päästnud nelja-aastase poisi elu, kes pärast mänguauto ratta allaneelamist lämbuma hakkas. Lisaks sellele jõudis ta plaasterdada jalgrattaga kraavi sõitnud teismelist tüdrukut. Teedevalitsus oli pidanud paremaks jalgrattatee lõppu mingi kraav kaevata ja keegi oli sinna paigutatud hoiatusmärgid auku visanud.