Читать онлайн «Ära tee kahju»

Trükikoda Pakett AS

„Kõigepealt, ära tee kahju... ”

HIPPOKRATES KOSILT (SND U 460 EKR)

„Iga kirurg kannab sisimas väikest kalmistut, kuhu ta aeg-ajalt palvetama läheb – sellest kibeduse ja kahetsuse paigast peab ta otsima selgitust oma ebaõnnestumistele. ”

RENÉ LERICHE, „LA PHILOSOPHIE DE LA CHIRURGIE”, 1951

ALUSTUSEKS

Kui oleme tõsiselt haiged ja haiglas ning ootame meid kohutavat operatsiooni, hirmul oma elu pärast, peame usaldama meid ravivaid arste – igatahes, kui me seda ei tee, läheb meie elu raskeks. Ei ole üllatav, et hirmudest ülesaamiseks omistame arstidele üliinimlikke võimeid. Kui operatsioon õnnestub, on kirurg kangelane, kui mitte, on ta lurjus.

Tegelikkus on muidugi hoopis teistsugune. Arstid on inimesed just nagu meiegi. Suur osa haiglates juhtuvast on õnneasi, õnne kas on või ei ole; edu või ebaõnn ei allu tihti arsti kontrollile. Julgus jätta opereerimata, kui olukord seda nõuab, on niisama tähtis kui oskus opereerida, ja seda oskust on juba raskem omandada.

Neurokirurgi elu ei ole kunagi igav ja võib tohutut rahuldust pakkuda, aga sellel on oma hind. Vead on möödapääsmatud ja tuleb õppida elama neist põhjustatud mõnikord hirmsategi tagajärgedega.

See raamat räägib minu püüetest, mõnikord edututest, leida tasakaal ühelt poolt kirurgi elukutses vajaliku erapooletuse ja empaatia, teiselt poolt lootuse ja tegelikkuse vahel. Ma ei taha kõigutada inimeste usaldust neurokirurgide ega arstide vastu üldse, aga loodan, et mu raamat aitab inimestel mõista, milliste raskustega – väga tihti pigem inimlikku kui tehnilist laadi raskustega – arstid kokku puutuma peavad.

1

PINEALOOM

– harva esinev, aeglaselt progresseeruv käbikehakasvaja –

Pean tihti aju lõikama ja see on minu meelest õudne. Koaguleerin aju läikival pealispinnal keerlevad ilusad punased veresooned diatermiliste pintsettidega. Teen väikese skalpelliga sisselõike ja torkan avausest läbi peenikese vaakumaspiraatori – kuna aju konsistents on geelisarnane, on vaakumaspiraator iga neurokirurgi peamine töövahend. Operatsioonimikroskoobi abil koban pikkamööda teed allapoole läbi õrna valge ajukoe, et leida kasvaja. Kujutlus, et vaakumaspiraator liigub läbi mõtete, tunnete ja aru, et mälu, unistused ja kaalutlused koosnevad sellest geelitaolisest massist, on lihtsalt liiga kummaline, et seda mõista. Näen enda ees vaid mateeriat. Ometi tean, et maksab mul vaid valesse kohta sattuda, piirkonda, mida neurokirurgid kutsuvad aju funktsionaalselt oluliseks tsooniks, siis pärast operatsiooni taastumispalatisse visiiti tehes, et oma kätetööd hinnata, leian eest invaliidistunud patsiendi.