Читать онлайн «Sisering»

Originaali tiitel:

Mari Jungstedt

Den inre kretsen

Bonnier Pocket, 2009

Toimetanud Katrin Naber

Kujundanud Villu Koskaru

© Mari Jungstedt 2005

Published by arrangement with Partners in Stories Stockholm AB, Sweden and Banke, Goumen & Smirnova Literary Agency, Sweden

Tõlge eesti keelde © Endla Lõhkivi ja Tänapäev, 2015

ISBN 978-9949-85-239-0

ISBN 978-9949-85-283-3 (epub)

Trükitud AS Pakett trükikojas

Minu kallitele silmateradele, armastatud lastele Rebecka ja Sebastian Jungstedtile

Proloog

Kevadine pööripäev, laupäev, 20. märts

Eemalt paistis ainult nõrka valguskuma. Igors Bleidelis märkas seda läbi binokli, kui Eesti kaubalaev Visby sadamast välja sõites kaist möödus. Ta seisis pakpoordis tekil, videvik oli laskunud üle lohutu sadama ja praamiterminali külmad laternad olid alles süttimas.

Laev jättis seljataha keskaegse linna oma kaupmehemajade, kuus meetrit kõrge ringmüüri ja toomkiriku musta torniga, mis sirutus taeva poole. Majad sadama ümbruses tundusid olevat tühjad, fassaadide aknad kui pimedad silmad. Vaid mõni üksik kalapaat loksus rahutult kai juures.

Sel aastaajal olid peaaegu kõik restoranid suletud. Tänavail polnud ka inimesi, ta nägi laevakursiga samal joonel vaid üksikut autot sadama ligidal. Kui suvel kees selles linnas elu, siis talvel oli see täiesti välja surnud.

Igors Bleidelis lõdises oma veekindlates tööriietes. Nina tilkus. Õhk oli külm ja kõle ning tuul puhus nagu alati. Suitsunäljasena oli ta tulnud välja tekile. Ta leidis korstna taga pisut tuulevarju ja kraamis rinnataskust lagedale kortsus suitsupaki. Pärast mitut katset sai ta suitsu põlema. Jäine tuul puhus näkku ja külm puges järeleandmatult kraevahele.

Ta igatses sooja voodi järele ja oma naise pehmesse embusse. Ta oli kodunt ära olnud vaid kümme päeva, kuid see tundus palju pikema ajana.

Igors suunas binokli rannajoonele. Järsud kaljud tõusid merest püstloodis. Sadamast eemal ei olnud selles suunas rohkem kui paar maja. Ta laskis binokli vaatel libiseda mööda mäekülge.

Pimenes kiiresti. Ta viskas koni üle parda ja seadis binokli vaate nii teravaks kui sai. Kõrgel mäe otsas lõõmas tumeda taeva poole tuli. Otsekui volbriöö lõke keset märtsi. Ümber lõkke võis aimata inimfiguure, nad paistsid hoidvat käes tõrvikuid. Siluetid liikusid kindlas rütmis ja mustrina. Keegi tõstis mingi asja üles ja viskas leekidesse. Midagi täpsemat ta silm pika vahemaa tõttu ei eristanud. Laev oli sealt kohe möödas ja valguskuma kadus silmapiiri taha. Igors Bleidelis langetas binokli ja heitis viimase pilgu kaljudele, enne kui avas kajutiukse ja astus sisse sooja.

Esmaspäev, 28. juuni

Fröjeli kirikust allapoole laiusid rapsipõllud ja viljaväljad kui kollased ja rohelised vaibad mereni välja. Põllu ühes servas võis näha kirevat rahvahulka. Ühtlaste vahemaade järel kerkisid kõrgest rohust peanupud, kui keegi tõusis, et sirutada jalgu ja asendit muuta. Valge soni, õlgkübar, mereröövlirätik, pealaele krunni keeratud pikad juuksed, mis pidid palavusele hetkeks leevendust pakkuma, et siis jälle õlgadele tagasi valguda. Kummargil selgade taga sädeles Läänemere vesi otsekui sinine paljulubav puljong. Kimalased ja herilased sumised erkpunaste moonide vahel, vili voogas kerge tuulehoo tekkides ühele ja teisele poole. Enamjaolt seisis õhk aga paigal. Venemaalt saabunud kõrgrõhkkond oli jäänud Gotlandi kohale ankrusse juba nädal tagasi.