Читать онлайн «Spioon Europal»
Автор Аластер Рейнольдс
Orpheuse Raamatukogu
3/2018
Alastair Reynolds
Spioon Europal
Originaalid:
A Spy in Europa 1997
Diamond Dogs 2001
Grafenwalder’s Bestiary 2006
Sarja koostaja Raul Sulbi
ISSN 2228-0464
ISBN 978-9949-578-85-6 (trükis)
ISBN 978-9949-578-86-3 (epub)
Copyright © 2002, 2006 by Alastair Reynolds
Extracted from DIAMOND DOGS, TURQUOISE DAYS, and GALACTIC NORTH by Alastair Reynolds.
Published by Victor Gollancz, London.
«Spioon Europal», tõlkinud Martin Kirotar © 2018
«Teemantkoerad», tõlkinud Tatjana Peetersoo © 2018
«Grafenwalderi bestiaarium», tõlkinud Jaana Talja © 2018
Koostaja ja järelsõna autor Raul Sulbi © 2018
Kaanepildi autor Meelis Krošetskin © 2018
Toimetanud Eva Luts
Kujundanud Mihkel Laar ja Raul Sulbi
Kirjastus Fantaasia
Tartu 2018
SPIOON EUROPAL
Gilgamesh Isise agent Marius Vargovic võis nautida hetkelist vabalangemist, enne kui söösturi mootorid tööle hakkasid ja selle Deucalionist eemale virutasid. Tema piloot suunas aluse all ootava kuu poole ja rebis kiiresti ette teistest süstikutest, mille Marsi liinilaev oli välja sülitanud. Europa nikotiiniplekilise tapeedi karva kaar näis silmnähtavalt kasvavat ja tasanevat.
«Igav, eks ole. »
Vargovic pöördus istmel loiult ringi. «Kas sa tahaksid, et nad meid tulistaksid?»
«Nad võiks vähemalt midagi teha. »
«Siis oled sa rumal,» lausus Vargovic ja seadis sõrmeotsad vastamisi. «Selle jää all on piisavalt relvi, et tekitada Jupiterile teine punane laik. Ma ei taha mõeldagi, mida need meiega teeksid. »
«Tahtsin lihtsalt vestlust arendada. »
«Ära näe vaeva. See on ka parimal juhul üle hinnatud tegevus. »
«Hea küll, Marius, sõnum vastu võetud. Lõikasin selle vahelt, töötasin läbi, filtreerisin, dekrüpteerisin sobiva ühekordse šifriga ja kirjutasin kuradi kahesajaleheküljelise raporti. Oled rahul?»
«Ma pole kunagi rahul, Mišenka. See pole mul loomuses. »
Aga Mišenkal oli õigus.
Europa oli krüpteeritud dokument, keerukas mõistatus, mida varjas pragunenud, mitu korda külmunud jää. Vaod selle pinnal meenutasid klaasistunud silmamuna veresooni, häguseid nagu kehva turvakaamera pilt. Aga kui nad jõudsid Europa Demanarhia õhuruumi, võttis liikluskorraldus söösturi üle ja arvutas välja maandumiskoridori. Kolme päeva pärast pidi Mišenka tagasi tulema, aga avioonika välja lülitama ja vähem kui kümneks minutiks jääle jääma.«Veel pole hilja katkestada,» märkis Mišenka tükk aega hiljem.
«Oled sa oma arunatukese kaotanud?»
Noorem mees venitas näole salaagendi külma naeratuse. «Me kõik oleme kuulnud, mida Demanarhia spioonidega teeb, Marius. »
«Kas see on isiklik vimm või oled lihtsalt psühhopaat?»
«Ma jätan psühhootilisuse sulle, Marius. See tuleb sul palju paremini välja. »
Vargovic noogutas. Need olid Mišenka suust päeva esimesed mõistlikud sõnad.
Nad maandusid tund aega hiljem. Vargovic kohendas oma Marsi ärimehe riideid, sättis holograafilise lõimega ülikonna punaseid liivatorme kuvama ja keeras krae üles, nagu oli liinilaeva reisijate järgi otsustades Marsi viimane mood. Siis haaras ta oma koti – seal polnud midagi kahtlast, ei mingeid vidinaid ega relvi – ja astus läbi õhulüüsi tihendite söösturist välja. Siugtee kandis teda edasi, masseerides susside taldu. Selle töödeldud kaheksajalanaha riba pani liikuma kalmaariaksonite õigesti ajastatud vallandumine.
