Читать онлайн «Kadunud»

Trükikoda Pakett AS

Pühendatud Brettile, mu elu valgusele, seeniorile

ja

Flynnile, mu elu valgusele, juuniorile

Armastus on maailma lõputu mitmekesisuse avaldumisvorm, selles sisaldub kõik – valed, vihkamine, isegi tapmine, see on vastandite vääramatu õitsemine, imeline roos, mis lõhnab kergelt vere järele.

TONY KUSHNER, „Illusioon”

Nick Dunne

PÄEV, MIL SEE JUHTUS

Oma naisele mõeldes, mõtlen ma alati tema peast. Alates selle kujust. Teda esimest korda silmates nägin ma kõigepealt kukalt ja selles oli midagi pilkupüüdvat, neis pea piirjoontes. Need tõid mulle meelde kõva läikiva viljaseemne või jõesängist leitud fossiili. Victoria ajal oleks selle kohta öeldud, et pea on kauni kujuga. See laseb täiesti vabalt ette kujutada, milline võiks olla kolju.

Selle pea tunneksin ma alati ära.

Nagu ka selle, mis toimub pea sees. Sellele mõtlen ma samuti alatasa – tema mõttemaailmale. Ajule, lugematutele ajukäärudele ja mõtetele, mis kihutavad ringi aju käärulises labürindis nagu nobedad närvilised sajajalgsed. Nagu laps kujutan ma ette, kuidas avan kolju, kühveldan aju välja ja sobran selles, lootuses tabada tema mõtted ja uurida neid lähemalt. Millele sa mõtled, Amy? Küsimus, mida olen esitanud meie abielu jooksul kõige rohkem, kuigi mitte iga kord valjusti välja öeldes ega ka siis, kui küsitletu oleks saanud vastata. Küllap kerkivad iga abielu kohale samasugused tormipilved: Millele sa mõtled? Mis tunne sul praegu on? Kes sa oled? Mis me oleme teineteisega teinud? Mida teeme veel tulevikus?

Ma lõin silmad lahti täpselt kell kuus hommikul. See ei olnud mingi unesegane ripsmetega lehvitamine või esimene samm unest ärkamise poole.

Just samal hetkel, kell kuus null null, kerkis päike oma täies südasuviselt raevukas jumalikkuses männilatvadest horisondi kohale. Kiirgus levis üle jõe, sööstes meie maja poole nagu pikk ähvardav sõrm, mis mulle läbi magamistoa õhukeste kardinate vibutas. Süüdistavalt: Sind on nähtud. Sa ei pääse enam peitu.

Ma vedelesin voodis, samas New Yorgi voodis, mis asus nüüd meie uues majas, mida me ikka veel kutsusime uueks majaks, kuigi olime siia kolinud juba kahe aasta eest. Üürimaja otse Mississippi jõe kaldal, uusrikka väikekodanlik unistus, just see, mille poole ma pürgisin oma vaeseks põlatud linnaosas veedetud tagasihoidlike võimalustega lapsepõlves. Selline maja, mille sa esimesest pilgust ära tunned: suurustlev, ettearvatav, uus, uus, uus maja, üldse mitte minu naise maitse, tema meelest lausa jälestusväärne.