Читать онлайн «Kui me olime orvud»
Автор Кадзуо Исигуро
Kazuo Ishiguro
Kui me olime orvud
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Originaali tiitel:
Kazuo Ishiguro
When We Were Orphans
Faber & Faber
London, 2012
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Leppikson
Kujundanud Britt Urbla Keller
© Kazuo Ishiguro, 2000
© Tõlge eesti keelde. Aet Varik, 2019
© Tõlkija järelsõna. Aet Varik, 2019
ISBN 978-9985-3-4780-5
e-ISBN 9789985348598
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2019
Trükikoda OÜ Greif
Lornale ja Naomile
ESIMENE OSA
LONDON
24. JUULI 1930
ESIMENE PEATÜKK
Oli 1923. aasta suvi – suvi, mil ma lõpetasin Cambridge’i ja hoolimata oma tädi soovist, et pöörduksin tagasi Shropshire’i, otsustasin, et minu tulevik on pealinnas, ning üürisin väikese korteri Kensingtonis, aadressil Bedford Gardens 14b. Praegu mäletan ma seda kui kõige imelisemat suve. Pärast pikki kaaslaste seas veedetud aastaid – nii koolis kui ka Cambridge’is – tundsin suurt mõnu iseenese seltskonnast. Mulle meeldisid Londoni pargid, Briti Muuseumi vaikne lugemissaal; lubasin endale pikki pärastlõunasi uitamisi Kensingtoni tänavatel, visandades tulevikuplaane ning aeg-ajalt peatudes, et imetleda seda, kuidas siin Inglismaal isegi keset nii tohutut linna võib uhkemate majade fassaadil näha kasvamas luuderohtu ja muid ronitaimi.
Just ühel säärasel jõude uitamisel kohtasin päris juhuslikult kunagist koolivenda James Osbourne’i, ning avastades, et ta elab naabruses, pakkusin, et ta võiks minu poole sisse astuda, kui taas juhtub mööda minema. Kuigi minu toad toona alles ootasid mu esimest külalist, esitasin oma kutse enesekindlalt, kuna olin elupaika valinud üpris hoolikalt.
Üür polnud kõrge, kuid korteriperenaine oli sisustanud toad maitsekalt stiilis, mis tõi meelde minevikku vajunud Victoria-aegse mõõdetud elutempo; elutoas, kuhu päeva esimesel poolel paistis külluslikult päikest, seisid päevinäinud diivan ja kaks mugavat leentooli, antiikne kummut ja tammepuust raamaturiiul täis narmendavaid entsüklopeedilisi köiteid – see kõik, olin ma kindel, pidi pälvima iga külalise heakskiidu. Lisaks olin ma peaaegu otsekohe pärast tubade üürimist jalutanud Knightsbridge’i ja hankinud endale kuninganna Anne’i stiilis teeserviisi, mitu pakki kvaliteetset teed ja suure plekk-karbitäie küpsiseid. Nii et kui Osbourne paar päeva hiljem ühel hommikupoolikul läbi astus, võisin talle kosutust pakkuda enesekindlusega, mis poleks tal hetkekski aimata lasknud, et ta on minu esimene külaline.Esimesed umbes viisteist minutit kõndis Osbourne rahutult mu elutoas ringi, tunnustas ruumide valikut, vaatas üht ja teist lähemalt ning heitis korrapäraselt pilgu aknast välja, et kommenteerida kõike, mis toimus all tänaval. Lõpuks viskus ta diivanile ning tekkis võimalus vahetada uudiseid – enda ja kunagiste koolivendade kohta. Mäletan, et veetsime pisut aega, arutades tööliste ametiühinguid, enne kui laskusime pikka ja nauditavasse vaidlusse saksa filosoofia üle, andes teineteisele vastastikku võimaluse demonstreerida intellekti vahedust, mis pärines kummalgi küll eri ülikoolist. Siis tõusis Osbourne püsti ja hakkas jälle ringi kõndima, tulles sealjuures lagedale mitmesuguste tulevikuplaanidega.
