Читать онлайн «Meremaa triloogia II. Tehanu. Teine tuul»

Midagi paha

Kui Keskoru talunik Ränikivi suri, jäi tema lesk tallu edasi. Tema poeg oli merele läinud ja tema tütar oli saanud ühe Valmouthi kaupmehe naiseks, nii et ta elas Tamme talus päris üksi. Tema kohta räägiti, et ta oli olnud tähtis isik seal võõral maal, kust ta pärit oli, ning tõepoolest käis maag Ogion tal Tamme talus külas, aga see iseenesest ei lugenud suurt midagi, sest Ogionil oli kombeks igasugu tähtsusetuid isikuid külastada.

Lesel oli võõramaine nimi, aga Ränikivi oli kutsunud teda Gohaks – niiviisi nimetatakse Gonti saarel väikest valget võrgupunujat ämblikku. See nimi passis üsna hästi, sest naine oli väike ja valge nahaga ning ketras nobedalt kitse- ja lambavilla. Niisiis, nüüd oli ta Ränikivi lesk Goha ja talle kuulusid lambakari, maa, kus neid lambaid karjatada, neli põldu, pirniaed, kaks renditalu, vana kivist talumaja tammepuude varjus ning perekonna surnuaed mäekünka taga, kus Ränikivi oma maaga üheks saanuna puhkas.

„Ma olen ikka hauakivide lähedal elanud,” ütles naine oma tütrele.

„Ema, tule parem linna meie juurde elama!” palus Õun, aga lesk ei tahtnud oma üksindusest loobuda.

„Võib-olla hiljem, kui sa lapsi saad ja sul abi tarvis läheb,” kostis ta, silmitsedes rõõmuga oma hallisilmset tütart. „Praegu ma küll ei tule. Sul ei ole mind vaja. Ja mulle meeldib siin. ”

Kui Õun oli läinud tagasi oma noore mehe juurde, pani lesk ukse kinni ja seisatas taluköögi kivipõrandal. Videvik oli kätte jõudnud, aga ta ei pannud lampi põlema, vaid mõtles sellele, kuidas tema mees lampi põlema oli pannud: kätele, tulesädemele, pingul tõmmule näole süttiva tule valguses. Maja oli vaikne.

„Kunagi elasin ma üksinda ühes vaikses majas,” mõtles ta. „Nüüd teen ma seda jälle. ” Ta pani lambi põlema.

Esimese sooja päeva õhtupoolikul tuli lese vana sõber Lõoke kiirel sammul mööda tolmust külateed. „Goha,” ütles ta, nähes leske oapeenart rohimas. „Goha, midagi paha on juhtunud. Midagi väga, väga paha. Kas sa saad tulla?”

„Jah,” vastas lesk. „Mis paha asi see on?”

Lõoke tõmbas hinge. Ta oli tüse ilutu keskealine naine, kelle keha ei sobinud enam põrmugi kokku tema nimega. Aga kunagi oli ta olnud õbluke nägus tütarlaps ning hakanud sõbrustama Gohaga, tegemata välja külaelanikest, kes olid peksnud keelt selle valgenäolise Kargadi nõia üle, kelle Ränikivi koju oli toonud, ning sellest ajast saadik olidki nad sõpradeks jäänud.