Элтон Джон «Mina»
белый сепиа серый

Читать онлайн «Mina»

Автор Элтон Джон

Elton John

Mina

Originaali tiitel:

Elton John

„Me“

Macmillan, 2019

Copyright © Elton John, 2019

Kaanefoto Terry O’Neill © HST Global Limited, courtesy of Rocket Entertainment

Tagakaanefoto © Terry O’Neill/Iconic Images

Kaanekujundus James Annal © Pan Macmillan

Kõik õigused kaitstud. Seda raamatut või selle osi ei tohi ilma kirjastaja loata mingil kujul reprodutseerida.

See kehtib ka lk 307 loetletud fotoõiguste kohta.

Toimetanud Ele Jaagusoo

Kujundanud Siiri Timmerman

ISBN 978-9949-85-612−1

e-ISBN 978-9949-85-652-7

Trükitud AS Greif trükikojas

Proloog

Olin South Shieldsi latiinoklubi laval, kui mõistsin, et ei kannata seda enam välja. See oli üks sääraseid õhtusöögiklubisid, mida oli kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel üle kogu Suurbritannia, kõik äravahetamiseni sarnased: ülikondades inimesed istusid laudade taga, sõid korvist kana ja jõid korvpudelitest veini; satsilised lambikuplid ja mustrilised tapeedid, kabaree ja kikilipsuga konferansjee. See tundus nagu hüpe tagasi teise ajastusse. Väljas oli 1967. aasta talv, rokkmuusika arenes ja muutus nii kiiresti, et ainuüksi sellele mõtlemine pani pea ringi käima: biitlite „Magical Mystery Tour“ ja The Mothers of Invention, „The Who Sell Out“ ja „Axis: Bold as Love“, Dr John ja „John Wesley Harding“. Ainus, mis reetis, et käimas olid svingivad kuuekümnendad, oli minu kaftan ja kellukestega kett mu kaelas. Need ei sobinud mulle eriti. Nägin välja nagu Briti kõige ebaveenvama lillelapse konkursi finalist.

Kaftan ja kellukesed olid Long John Baldry idee. Mina olin tema taustabändi Bluesology orelimängija.

John oli pannud tähele, et kõik teised r’n’b-bändid muutusid psühhedeelseks: ühel nädalal nägid Zoot Money’s Big Roll Bandi mängimas James Browni laule, järgmisel nädalal kutsusid nad end Dantalian’s Chariotiks, kandsid laval valgeid rüüsid ja laulsid sellest, kuidas kolmas maailmasõda tapab kõik lilled. Ta otsustas, et peame järgima eeskuju, vähemalt riietuse osas. Nii saime kõik kaftanid. Taustamuusikutele odavamad, Johni omad valmistati aga spetsiaalselt Carnaby Streetil Take Sixis. Ta vähemalt arvas, et need olid spetsiaalselt valmistatud, kuni esinesime kusagil ja ta märkas, et publiku seas kandis keegi täpselt samasugust kaftanit. Ta katkestas laulu ja hakkas mehe peale vihaselt röökima: „Kust sa selle särgi said? See on minu särk!“ Mulle tundus, et see läks vastuollu rahu ja armastuse ja üleilmse vendlusega, mida kaftan sümboliseeris.

Ma jumaldasin Long John Baldryt. Ta oli vaimustavalt naljakas, sügavalt ekstsentriline, pööraselt gei ja imeline muusik, võib-olla suurim 12-keelelise kitarri mängija, kelle Ühendkuningriik on eales andnud. Ta oli olnud üks keskseid kujusid Briti kuuekümnendate aastate alguse bluusibuumi ajal ning mänginud koos Alexis Korneri ja Cyril Daviese ja The Rolling Stonesiga. Tal olid bluusi kohta entsüklopeedilised teadmised. Juba üksi temaga koos olemine oli hariv: ta tutvustas mulle säärasel hulgal muusikat, millest ma ei olnud varem kuulnudki.

Книгогид использует cookie-файлы для того, чтобы сделать вашу работу с сайтом ещё более комфортной. Если Вы продолжаете пользоваться нашим сайтом, вы соглашаетесь на применение файлов cookie.