Читать онлайн «Pankuri naine»

Trükikoda OÜ Greif

Jonathanile

Proloog

Kuningliku õhuväe Northolti lennuväljal said loa õhku tõusta üksnes väga vähesed lennukid. Külgtuul oli tugev. Tihe lörtsisadu vähendas nähtavuse nullini. Northoltis oli ainult üks lennurada ja hulk erareaktiivlennukeid ootas võimalust seda kasutada. Kell oli kuus hommikul. Reisijate seltskond ootesaalis oli väikesearvuline, kuid kärsitu. Enamasti olid need ärimehed, kellel seisid ees hommikused kohtumised Pariisis, Luksembourgis või Berliinis. Mõned pidid istuma firma tellitud lennukile. Mõned vähesed olid ise reaktiivlennuki omanikud. Nendele meestele ei meeldinud oodata.

Üks Popovi-nimeline venelane korraldas stseeni. Ta karjus vaheldumisi leti taga seisva naise ja kellegi teise peale, kellega ta telefonitsi kõneles. Kumbki nendest ei andnud talle seda vastust, mida ta ootas, nii et ta lülitus ümber kord ühele, kord teisele, ja tema hääl valjenes seni, kuni seda oli kuulda lennujaamahoone teise otsa. Tema naissoost kaaslane – rebasenahast kasukas ja tossudes igavlev vibajas blondiin – vahtis telefoni. Ta näis olevat mehe raevuhoogudega harjunud. Kõik ülejäänud vaatasid Popovi poole.

„Söör, ma mõistan teid,” lausus naine registreerimisleti taga uuesti, püüdes mehe sõnavalingu all professionaalselt rahulikuks jääda. „Ja ma palun selle ebamugavuse pärast vabandust. Aga me oleme sunnitud turvalisuse huvides …”

Popov vandus vene keeles ja viskas raevunult oma telefoni käest. Naine leti taga kummardus. Kaks turvameest astusid kähku lähemale, et asjad enda hoolde võtta. Isegi blondiin pööras nüüd toimuvale tähelepanu. Ta võttis Popovil käe alt kinni ja sosistas meest rahustada püüdes talle midagi kõrva.

Thomas Jensen istus lennujaama ootesaali nurgas ning jälgis seda stseeni värske Financial Timesi tagant leebe huviga. Jensenil oli nagu teistelgi tolle hommiku reisijatel seljas hästi õmmeldud rätsepaülikond ja kaasas diplomaadikohver. Korralikult kammitud hõbedaste juuste ja hinnaliste mokassiinkingadega Jensen nägi välja just nimelt see, kes ta oli – rahandusega seotud ja kopsaka pangakontoga Oxfordi vilistlane. Erinevalt suuremast osast teistest reisijatest ei olnud Jensen siiski finantsist ega tööstusjuht. Kuigi ta oli Northoltis töö asjus, olid need siiski väga teistlaadi asjad. Ta töötas ühes riigiasutuses ametikohal, mille olemasolust teadsid üksnes vähesed. Ainus väline viide sellele, et Jensen ei istu päevast päeva kirjutuslaua taga, vaid et tema töö on pigem ohtlik ja vahel ka vägivaldne, oli silmatorkav kühm ninal kohas, kust see oli korra murdunud. Ehkki Jensenil oli olnud ka hullemaid vigastusi, tegi nina talle ikka veel muret. Ta hoidis seetõttu alati taskus monogrammiga kaunistatud taskurätikut. Ta võttis selle nüüd välja ja nuuskas, hoides samal ajal märkamatult pilku teistel ootesaalis viibivatel reisijatel.