Читать онлайн «Mees majakas»

Trükikoda OÜ Greif

Kirjaniku eessõna

UNENÄGU ENDEST

See enne ilmus talle juba lapsepõlves unenäos, kui ta lapse kombel naeratades magas.

Naine. Meri. Käed. Käed olid tema poole välja sirutatud, just nagu see naine kutsuks teda enda juurde.

Viggo Larssen ärkas nõrga karjatuse saatel, mida keegi ei kuulnud, kuna ta magas alati üksi. Pimeduses aimas ta juba tookord, mida see unenägu tähendab, ja seepärast kutsus ta hiljem täiskasvanuna seda unenägu, milles kangastus naine, Endeks.

Ta ei rääkinud oma hirmust kellelegi; ei oma emale ega vanaemale ja eriti mitte vanaisale, kel oli terves ridaelamukvartalis tema halva tuju ja pideva, teda süngeks muutva migreeni tõttu halb maine.

Nad olid täiskasvanud. Nad ei saanud aru ja arvasid alguses, et poiss on imelik. See oligi sõna, mida täiskasvanud kasutasid. Nad kartsid nagu kõik teisedki tundmatut, teistsugust ja seletamatuid ilminguid. Seda sorti asjad kuulusid teistesse maailmadesse ja need ei tohtinuks tulla kunagi nende kodule liiga lähedale.

Viggo Larssen lasi oma kummalisel unenäol elada edasi kohas, mida keegi poleks suutnud leida ning millele ainult tema ise ligi pääses.

Tume vari, kes peksis vett naise jalge ümber valgeks vahuks. Aga vari ei jõudnud end kunagi paljastada, kuna Viggo ärkas alati enne üles.

Isegi juba nii varases nooruses sai ta aru, et tema tuttav öine nägemusterida nõuab sügavamat järelemõtlemist kui miski muu, millega ta oli oma lühikeses elus kokku puutunud. Ükski maine olend poleks osanud seda kummalist unenägu võrrelda mitte millegagi, millest nad varem kuulnud olid, ja seepärast jättis ta selle asja enda teada. Ta mõtted läksid surmale, aga see oli ohtlik sõna ja ta ei kasutanud seda ärkvel olles kunagi. Ta sulges kogu oma hirmu hingepõhja, nagu lapsed ikka.

Kui ta tundis viieteistaastasena ühe teise inimese kirjeldustest ära oma unenäo, siis polnud see aastakümnetepikkuse uurimise ega mingi siiani märkamatu, kuid ülimalt arenenud mõttejõu tulemus, vaid lihtsalt selle tagajärg, milles Saatus on juba aegade hämarusest peale ekspert olnud ja mida pole suutnud muuta ei Jumal ega Kurat – ta tundis selle unenäo ära nimelt juhuse kaudu.

Juhus kui lihtne fakt, et muidu ajas ja ruumis eraldiseisvad juhtumused põimuvad äkki viisil, mida mitte keegi pole ette aimanud, ja loovad mustri, mida kellegi silmad ega mõtted ei seleta, aga mida Viggo Larssen teadis siiski eksisteerivat.

Viggol polnud kahtlustki, et see muster on olemas, aga ta varjas seda teadmist samamoodi, nagu ta oli varjanud tolle unenäogi olemasolu.