Originaal:
Veronica Henry
How to Find Love in a Bookshop
Orion Books
Toimetanud Piibe Kohava
Kujundanud Piia Stranberg
Kõik õigused kaitstud.
Copyright © Veronica Henry 2016
Autoriõigus tõlkele:
Kristi Alaküla ja OÜ Eesti Raamat, 2019
ISBN 978-9949-658-49-7
ISBN 978-9949-658-50-3 (epub)
Trükitud Euroopa Liidus
See raamat on pühendatud minu armsale isale
William Miles Henryle
1935–2016
Lugemine loeb
NORA EPHRON
Proloog
Veebruar, 1983
Kui talle oleks seda räägitud aasta tagasi, poleks ta kindlasti uskunud. Et ta seisab tühjas poes, lapsuke vankris, kaaludes tõsimeeli oma pakkumise tegemist.
Vanker oli olnud õnnelik juhus. Ta oli näinud teadet aiamüügi kohta Põhja-Oxfordi peenemas linnajaos, ning ta läks soodusmüügist elevile. Sellel abielupaaril olid väga väikesed lapsed, aga pere kolis Pariisi. Vanker oli tutikas, sedasorti, mida kuninganna võiks enda ees lükata – või pigem tema lapsehoidja. Naine oli küsinud selle eest kõigest viis naela. Julius oli kindel, et kaup on kaugelt palju enam väärt, ja proua oli tema vastu lahke. Aga kui hiljutised sündmused olid talle midagi õpetanud, siis seda, et lahke pakkumine tuleb vastu võtta. Varmalt, enne kui inimesed ümber mõtlevad. Niisiis ostis ta vankri ära ja küüris steriliseeriva Miltoniga hoolikalt üle, mis siis, et ost paistis olevat juba niigi väga puhas, ning soetas uue madratsi ja tekid ning seal see oligi: täiuslik pesa tema kallihinnalisele kandamile, kuni too käima hakkab.
Millal lapsed käima hakkavad? Polnud mõtet küsida Debralt – Juliuse hämarolekus, aina haldjate seltsis viibivalt emalt, kes oli turvaliselt varjul oma patšulist läbi imbunud keldrikorteris Westbourne Grove’il ja kelle mälestused tema poisipõlvest olid ähmased. Debra jutu järgi luges Julius juba kaheaastaselt, legend, mida ta sugugi ei uskunud. Ehkki see võis olla tõsi, sest ta ei suutnud meenutada aega, mil ta lugeda ei mõistnud. See oli tema jaoks nagu hingamine. Siiski ei võinud ega saanud ta oma lapse puhul toetuda ema nõuannetele.
Ta mõtles tihti, mis ime see oli, et ta lapsepõlvest vigastusteta välja tuli. Ema jättis ta sageli võrevoodisse üksi, kui käis õhtuti nurgapealses veinibaaris. „Mis seal siis ikka juhtuda sai?“ küsis ta. „Läksin ainult tunnikeseks välja. “ Vahest seletas see tema enda tütrekese kaitsmise vajadust. Ta leidis, kui raske on isegi hetkeks talle selga pöörata.
Ta libistas taas pilgu üle lagedate seinte. Rõskuse hõng oli vaieldamatu, ning niiskus oleks katastroof. Trepp, mis viis vahekorrusele, oli mäda; nii mäda, et ei võimaldanud tal üles minna. Kahest vaateaknast teine teisel pool esiust tulvas sisse pärlmutrivalgust, mis tõstis esile parimad tammised põrandalauad ja lae küllusliku kipsehistöö. Tolm lõi ebamaise tunde: kummituspood ootel, ootel, et midagi juhtuks, muutused, uuendused, uuestisünd.
„See oli apteek, algselt,“ tähendas maakler. „Ja siis antiigipood. Noh, ma ütlen antiigi – te pole kunagi oma elus nii palju rämpsu näinud. “
