Читать онлайн «Mõrv ei ole lapsemäng»
Автор Алан Брэдли
Alan Bradley
Mõrv ei ole lapsemäng
Inglise keelest tõlkinud Peep Ilmet
ÜKS
Lebasin surnuna kirikuaias. Sellest hetkest, kui leinajad oma viimased kurvad hüvastijätusõnad laususid, oli veninud mööda tunnike.
Kell kaksteist, täpselt siis, kui me oleksime muidu istunud lõunasöögilauda, oli alanud minu ärasaatmine Buckshaw’st: minu poleeritud roosipuust kirst toodi võõrastetoast välja, kanti aeglaselt alla mööda laiu kiviastmeid sissesõiduteele ning libistati südantmurdva kergusega ootava surnuvankri avatud tagaosast sisse, kus see muljus laiaks väikese metsalillekimbu, mille üks leinav külaelanik oli hellalt sinna asetanud.
Sellele oli järgnenud pikk sõit mööda kastanialleed Mulfordi väravateni, mille tagajalgadel seisvad greifid vaatasid meie möödudes eemale, kuid kas kurbusest või põlgusest, seda ei saa ma iial teada.
Dogger, isa truu meistrimees kõigi tööde peale, oli mõõdetud sammudega aeglaselt liikuva surnuvankri kõrval astunud, pea langetatud, käsi kergelt vankri katusele asetatud, otsekui tahaks ta kaitsta minu maiseid jäänuseid millegi eest, mida vaid tema nägi. Väravate juures oli üks surnumatja tumm abiline käeviibete abil ta lõpuks renditud autosse juhatanud.
Ja nii olidki nad mu Bishop’s Lacey külasse toonud, möödudes süngelt nendestsamadest rohelistest radadest ja tolmuste hekkidega ääristatud teedest, kus ma oma elu ajal olin iga päev jalgrattaga sõitnud.
Püha Tancredi kiriku pungil surnuaias olid nad mu õrnalt surnuvankrilt maha tõstnud ning kandnud mu teosammul mööda pärnadealust teerada üles.
Siin olid nad mu hetkeks värskelt niidetud murule maha pannud.Sellele oli järgnenud matuseteenistus haigutava haua ääres ja vikaari hääles oli kõlanud siira leina noot, kui ta tavapäraseid sõnu lausus.
See oli esimene kord, kui ma matmissõnu sellise nurga alt kuulsin. Eelmisel aastal olime käinud isaga küla poodniku, vana härra Deani matustel. Tema haud oli tegelikult vaid mõne jardi kaugusel kohast, kus mina praegu lamasin. See oli juba sisse vajunud ega olnud jätnud endast maha muud kui rohuse ristkülikukujulise lohu, mis oli suurema osa ajast täis seisvat vihmavett.
Minu vanim õde Ophelia ütles, et see vajus sisse, kuna härra Dean oli surnust üles ärganud ning tema keha ei olnud enam hauas, samas kui Daphne, minu teine õde, ütles, et lohk oli tekkinud sellepärast, et ta oli kukkunud alla vanemasse hauda, mille omanik oli ära kõdunenud.
Mõtlesin enda all olevale kontide supile: supile, mille koostisosaks mina pidin nüüd saama.
