Romulus Tiituse illustratsioonid
Kaanel: Kaarel Liimand, “Palamuse kihelkonnakool”, 1937
Kaane kujundanud: Andrus Peegel
Korrektor: Kristina Lepist
Kahekümne esimene trükk
Kirjastus “Ilmamaa”, 2008
Vanemuise 19, 51014 Tartu
ISBN 978–9985–77–297–3
Trükitud OÜ Greif trükikojas
Kastani 38, 50410 Tartu
ISBN 978-9949-473-13-7 (epub)
Digiteerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2011
I
Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Kooliõpetaja kutsus mõlemad oma tuppa, rääkis nendega natuke aega, käskis Arnot hoolas ja korralik olla, ja seadis ta siis pinki ühe pikkade juustega poisi kõrvale istuma. Siis andis kooliõpetaja talle raamatust midagi kirjutada ja Arnol ei olnud nüüd enam aega muu peale mõtelda. Ta võttis tahvli ja hakkas kirjutama. Kui ta umbes paar rida oli kirjutanud, kummardas pikkade juustega poiss tema kõrva juurde ja küsis sosinal:
“Mis koolmeister ütles, kui teie tema toas olite?”
Arno teadis, et tunni ajal kõnelda ei tohi, vaatas esiti aralt kooliõpetaja poole ja vastas siis:
“Ah, ei kedagi... ”
Aga teine ei jäänud sellega rahule. Küsija pani krihvli käest, nuuskas nina ja sosistas uuesti:
“Kas koolmeister ei ütelnud, et koolis indiaanlaste juttusid lugeda ei tohi?”
“Ei ütelnud. ”
“Oi, minule ütles küll. Mul oli ka suur pakk neid ühes, praegugi teised kapis. Kas sa oled lugenud “Ameerika metsadest”? Vaata, kus oli ikka mees: kaheteistkümne punanaha vastu võitles üksipäini. Jaah... ”
“Kes see oli?”
“Kentuki Lõvi. ”
Arno pani krihvli käest ja vaatas oma seltsilisele esimest korda otsa. Sellel oli rõugearmiline nägu ja nina paremale poole natuke viltu. Valkjaskollakad juuksed olid hästi sasis.
“Küll ta on nendega hädas, kui ta neid sugema hakkab,” arvas Arno.
Seltsimees ei andnud aga palju aega ennast vaadelda. Ta läks kord-korralt rahutumaks, pööras ennast igasse külge nagu oherdi, ja näis, nagu oleks koolitöö temale hoopis kõrvaline asi, nagu ei oleks temal selleks praegu sugugi aega.
“Toots, mis sa seal jälle rähkled?”
See tuli kooliõpetaja poolt. Arno ehmus, kahmas krihvli kätte ja hakkas ruttu kirjutama. Toots, kes oma seljataguse naabriga parajasti ühte kaelamurdvat küsimust indiaanlaste üle arutas, tõusis pikse kiirusega püsti.
“Ei midagi... Peterson küsis, kudas vene keeli jätt kirjutatakse. ”
“Soo, ja sina näitasid?”
“Mina näitasin jah. Tema, narr, oli hoopis valesti teinud. ”
“Jajah, seda küll. Aga vahest on klassis veel mõni, kes jätti kirjutada ei mõista. Toots, sa tule õige ja kirjuta suure tahvli peale, siis näevad kõik. ”
Tootsi näo üle lendas imelik vari. Tahvli juurde minek ei näinud talle sugugi meeldivat.
“No tule, tule!” kordas kooliõpetaja.
Seal nägi õnnetu hing, et teda enam ükski maapealne vägi ei päästa. Oma viimases hingeahastuses pööras ta enese Arno poole, kes kõike seda lugu salaja pealt kuulas, ja sosistas talle ruttu:
“Näita, kudas on, näita, kudas on!”
Arno tegi oma tahvli peale määratu suure jäti. Kohe läks Toots, täis põrutavat iseteadvust, suure klassitahvli juurde ja maalis sinna, mis nõuti. Siis viskas ta väljakutsuva pilgu üle terve klassi, justkui oleks ta ütelda tahtnud: